Vestmik

Kaks keelt = kaks kõnekeskust!

Ajule pole oluline, millist keelt me õpime. Seda seetõttu, et ajul on erinevate keelte jaoks erinevad salvestamise kohad. Kõiki õpitud keeli ei salvestata ühte kohta. Keeled, mida õpime täiskasvanuna, salvestuvad oma piirkonda. See tähendab, et aju töötleb uusi reegleid erinevas kohas. Need ei ole salvestatud samas piirkonnas kui emakeel. Samas kakskeelsed inimesed kasutavad ainult ühte ajupiirkonda. Mitmed uuringud on sellisele järeldusele jõudnud. Neuroteadlased uurida mitmeid katseisikuid. Katsealused rääkisid ladusalt kahte keelt. Üks osa katserühmast oli aga kakskeelne. Teine osa seevastu oli teist keelt õppinud hilisemas elus. Teadlased mõõtsid keeleeksami ajal aju aktiivsust. Nii said nad jälgida, millised aju piirkonnad katse ajal töötasid. Ja nad nägid, et ‘hilistel’ õppijatel oli kaks kõnekeskust! Teadlased on juba pikka aega kahtlustanud, et see nii võib olla. Ajukahjustusega inimestel on teistsugused sümptomid. Niisiis võib ajukahjustus tekitada kõnehäireteni. Kannatanud ei suuda enam nii hästi hääldada või sõnu mõista. Aga kakskeelsetel õnnetuse ohvritel on mõnikord ebatavalised sümptomid. Nende kõnehäired ei mõjuta alati mõlemat keelt. Kuiviga on saanud vaid üks aju osa, võib teised veel toimida. Sellisel juhul räägib patsient üht keelt paremini kui teist. Kaht erinevat keelt ka taasõpitakse erineva kiirusega. See tõestab, et keeled ei salvestu samas kohas. Kuna neid ei õpitud ühel ajal, moodustuvad kaks keskust. Endiselt pole teada, kuidas meie aju suudab mitut keelt hallata. Kuid uued leiud võivad viia uute õppestrateegiateni.